Carl robert jakobson oli eesti ühiskonnategelane, publistist, kirjanik ja pedagoog. Carl Robert Jakobsoni isa oli Torma kihelkonnakooli õpetaja Adam jakobson. Natalie Auguste Johanson- Pärna oli tema õde ning Eduard Mangus Jakobson oli tema vend. Jakobson elas noorpõlves Tormas ning sai alghariduse isalt ja kohalikus Kihelkonnakoolis. Aastatel 1859-1862 õppis ta Valgas Gizme Seminaris. Aastatel 1859-1862 oli ta isa järglasena Torma kihelkonnakooli õpetaja. 1862 läks ta Torma mõisniku ja pastoriga vastuollu ning lahkus sellelt ametikohalt. Ta asus õpetajaks Jamburgi. Aastast 1864 töötas ta kooli- ja koduõpetajana Peterburis 1865 omandas ta saksa keele ja kirjanduse alal gümnaasiumi ülemkooliõpetaja kutse. Jakobson liitus Peterburi patriootide ringiga ning alustas selle rühma mõjul tegevust publitsisti ja koolikirjanikuna. 1865 hakkas ta saatma kaastöö Eesti Postimehele, hiljem ka liberaalsetele vene- ja saksakeelsetele ajalehtedele. 1868 jäi rahuldamata Jakobsoni taotlus asutada Peterburis eestikeelne ajaleht. Jakobson osales Eesti kirjameeste seltsi ja Eesi Aleskandrikooli rajamise organisatsiooni asutamises ja tegevuses, olles alates 1870. aastast Eesti Aleskandrikooli peakomitee liige. 1868-1870 ja pidas jakobsoni Vanemuise seltsis kolm isamaakõnet, mis 187o ilmusid raamatuna. 1871 asus Jakobson elama Tallinna, kuid ei saanud ka seal luba eestikeelse ajalehe asutamiseks töötas Jakopson Vana- ja Uue-Vändra valla kirjutajana. 1874 ostis Jakobson Vändra lähedal kurgja talu, millest ta kavatses teha näidismajapidamise. Samal aastal korraldas ta Vändras esimese künnivõistluse. Jakobson valiti Pärnu Eesti Põllumeeste Seltsi ja Viljandi Eesti Põllumeeste Seltsi presidendiks. Neis seltsides pidas ta põllumajandusealaseid teadmisi ja uuendusi tutvustavaid ning rahva majanduslikku ja õiguslikku seisundit käsitlevaid kõnesid ja esitas põllumajanduse edendamise kava. Aastast 1878 toimetas Jakobson Viljandis ajalehte Sakala. Tema lähemad abilised toimetuses olid Jaak järv ja Jakob Hurda. Ajaleht kritiseeris kehtivat agraarkorraldust, aadlivõimu ja seisuslikke asutusi ning taotles ajakohaseid reforme, samuti nõudis vabastamist rahvakooli kiriku hooldusest. See tõi kaasa konflikte eestlastest kirikuõpetajadega ja lõpuks rahvusliku liikumise mõõdukamate tegelaste kaugenemise Sakalast. Konflikt kandus ka suurtesse rahvuslikesse organisatsioonidesse. 1881 valiti Jakobson Jakob Hurda asemele Eesti Kirjameeste Seltsi presidendiks. Jakobson andis esimesena eesti talupoegadele teaduslikke talupidamisjuhiseid. Ta avaldas esimese eestikeelse põllumajanduse õppe- ja käsiraamatu Teadus ja Seadus põllul (I osa 1869) ning raamatud Kuidas põllumees rikkaks saab (1874), Kuidas karjad ja nende saagid meie põllumeeste rikkuse allikaks saavad ( 1876), Sakala Kalender põllumeestele (1880) ja mõned teised. Nendega pani ta aluse eestikeelsele põllumajanduskirjandusele. Jakobsoni kõrgetasemelised uuenduslikud kooliõpikud mõjutasid suuresti Eesti rahvakooli ja pedagoogika arengut. Tema Kooli Lugemise raamatu (3 osa; 1867-1876) I osa ilmus 40 aasta jooksul 15 trükis. Laialdaselt tulid kasutusele ka "Uus Aabitsaraamat..." (1867), Veikene Geograafia (1868) ja tütarlastekoolide lugemik Helmed (1880). Ajakirjanduses võitles ta koolide olukorra parandamise ja kiriku mõjust vabastamise eest. Ta taotles eesti laulukooridele algupärast repertuaari ning andis välja noodikogud Wanemuine Kandle healed (2vihikud, 1869-18719) ja "Rõõmus laulja" (1872). Ühiskondlikust tegevusest lahutamatu on Jakobsoni patriootiline luule (kogu "C. R. Linnutaja laulud"; 1870; sisaldab ka tõlkeid, peamiselt saksa luuleklassikast) ja palju mängitud näidend "Artur ja Anna" (1872), mis taunib seisuste ebavõrdsust. Kõik Jakobsoni teosed on uues kirjaviisis ning aitasid kaasa selle võidulepääsule.Aastal 1948 avati Kurgjal tema talus kodumuuseum. 1957. aastal püstitati tema mälestussammas Torma kooli juurde (Roman Haavamägi, 1993. aastal avati monument ka Viljandis (M. Karmin ja T. Trummar) Eesti telefilm on teinud dokumentaalfilmi "Carl Robert Jakobson" (režissöör Mati põder, 1982)
