1. Astun vaikselt jõululumist
rada üle kannatanud kodumaa//
Iga lävel tahaks kummardada:
ükski maja pole leinata.
2. Vihasäde hõõgub muretuhas,
nördimusest kalk, hell valust meel:
ei saa mitte olla jõulupuhas
sellel valgel jõulupuhtal teel.
3. ikka mõtlen neile,
kes siit viidi...
Taeva poole karjub nende äng.
Nagu oleksime kõik ses süüdi,
et neil puudub-meil on söök ja säng.
4. Aralt ohkan nagu mõistukeeli,
uskumata, et see täide läeks:
Kas me kunagi oma meeli
saame tarvitada rõõmu hääks?
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment